Lasteraamatute tõlkimise puhul on kõrged nõudmised üheaegselt tõlkijale ja toimetajale. Mõlema valdkonna esindajad on hinnatud, kui nad lisaks tõlketeksti algkeele heale tundmisele ja eesti keele suurepärasele kasutusele väärtustavad lojaalsust tellijale, on tekstiga töös enesekriitilised ja esteetilisust hoidvad, ei pea lapsi väikesteks täiskasvanuteks ega alahinda neid sellele vaatamata, tunnevad oma töö ja oskuste üle uhkust.
Lastekirjanduse tõlkimise nõuded
Alus: Vikerraado saade “Loetud ja kirjutatud. Lastekirjanduse tõlkimine”, 02.11.2024 ja Eesti Tõlkebüroode Liit avaldanud artikli “Professionaalse tõlkija välimääraja”, 25.02.2016
- Eakohane sõnavara: Tõlkija peab valima sõnad, mis vastavad sihtgrupi vanusele. Liiga keerulised või arhailised väljendid võivad lapse lugemishuvi lämmatada.
- Lauseehituse lihtsus: Pikkade ja lohisevate lausete asemel kasutada lühikesi lauseid, milles on vähe staatilist kirjeldust, vaid toimub tegevus ja liikumine, et tekst oleks kergemini jälgitav. Alles noortekirjandus võimaldab dünaamilisust vähendada.
- Rütm ja meloodilisus: Kuna paljusid lasteraamatuid loetakse ette, peab tõlge “kõlama” hästi. Keeleline rütm, riimid ja onomatopoeetilised sõnad (hääli imiteerivad sõnad, nt auh-auh, kolks) nõuavad loomingulist ja suupärast eestindust.
- Kultuurispetsiifiliste reaalolukordade kohandamine: Lasteraamatute, eriti kuni teise kooliastmeni laste rühmade puhul, kasutatakse sageli kodustamist ehk teksti kohandamist sihtkultuurile. Algtekstis olev tundmatu söök või mäng asendatakse millegi kohalikele lastele tuttavaga, et säiliks loo emotsionaalne mõju.
- Nimed ja kohanimed: Kõnekad nimed (nt Pippi Långstrump -> Pipi Pikksukk) tõlgitakse ümber, et sisu ja huumor kaduma ei läheks. Keerulised võõrkeelsed nimed muudetakse häälduspärasemaks või asendatakse, et laps lugedes ei komistaks häälduse taha.
- Visuaaliga arvestamine: Lasteraamatutes täiendavad pildid sageli tekstilist rolli. Tõlkija ei tohi tõlkida teksti “pimedalt” – tõlgitav sõna peab sobima illustratsioonil kujutatuga. Punane pall pildil ei ole tõlkes lihtsalt mänguasi.
- Küljenduse ja pikkuse piirangud: Eriti pildiraamatutes on tekstiruum rangelt piiratud. Eesti keel on sageli pikem kui näiteks inglise keel. Tõlkija peab oskama teksti tihendada nii, et mõte säilib ja tekst mahub raamatu kujunduses ettenähtud kohta.
- Kreatiivne tõlkimine (ümberloome): Sõnamängud, naljad ja idioomid ei toimi otsetõlkes. Tõlkija peab leidma eesti keelest samaväärse vaste, mis tekitab lapses samasuguse emotsiooni või naerupahvaku nagu algkeeles see taotluslikult tekib.
- Õpetliku ja meelelahutusliku tasakaal: Tõlge peab edasi andma autori algset tooni ega muutuda millekski muuks, näiteks liialt näpuga näitavaks või moraliseerivaks, kui algtekst seda polnud.
- Laitmatu emakeeleoskus ja keeletunnetus: Iga kirjastaja ootab ja eeldab, et tõlkija valdab suurepäraselt eesti keele grammatikat ja stilistikat ning tõlgitud tekst ei meenuta tõlketeksti ehk pole lugedes justkui nurgeline, vaid näiks Eesti enda autori teosena.
Kirjastus Aliede on juba panustanud raamatute tõlkimisse ja teab, kui oluline on hea keeletunnetusega ja teemat tundev keele valdaja, kes suudab kvaliteeselt ja rikkaliku sõnavaraga tõlkida autori mõtted eesti keelde, olgu lähtekohaks kauge riik ja kultuur ja tavad ning allteksid tausta mõistmata tabamatud. Sama oluline on tõlgi ja toimetaja koostöö.
Kirjastus Aliede valmistub tõlkima ka lasteraamatuid, mistõttu tõstame suurea ustusega oma blogis tähelepanu alla lastekirjanduse tõlkimise viis olulist teejuhist tõlkijale ja toimetajale. Nende kahe koostööst taassünnib tekst, mis on juba koha leidnud inimeste lugemisvaras mõnes teises keeles, ja alles on teel uude keeleruumi. Tõlkija ja toimetaja on kui saadikud, kes tundmatu mõtestavad arusaadavaks.
Laste alles raamatumaailma avastamine seab tõlgitud teosele iseäranis kõrged nõuded. Tekst peab olema sujuv ja suupärane, arvestama eakohasust ja kultuurilist konteksti, ning kindlasti olema grammatiliselt korrektne, olles noorele lugejale maketiks eesti keele normide maailmas.