Soovime õnne väärt teose väärikal sünnipäeval! Täpselt 90 aastat tagasi (1936) ilmus noortekirjanduse klassikasse kuulunud Saksamaa autori, Irmgard Keuni teos “Tüdruk, keda peeti halvaks”, mis on eesti keeles ilmunud 1959. ja 1994. aastal. Kohe avapeatükis, “Minu esimene testament”, saab teada, et kui 3. klassi tüdruk ei leina surnud koolidirektorit nii nagu õpetaja kujutluses on õige, siis leinab ta valesti. See omakorda tähendab õpetaja hinnangul, et ta rüvetab mälestust ja seda peab laps häbenema, mis on aga võimatu, kui ta ei saa isegi aru, mis on valesti.
Tegemist on raamatuga, mis väärib hoidmist valgusvihus. Originaalpealkirjaga teos “Tüdruk, kellega lastel ei lubatud läbi käia” (1936, “Das Mädchen, mit dem die Kinder nicht verkehren durften”), inglise keeles pealkirjadega “Täiskasvanud ei mõista” (Suurbritannia) ja “Halb eeskuju” (USA), on ebatavaliselt ajatu ka pea sajand hiljem. Ühelt poolt on käsitletavad teemad inimlikud ja ei sõltu riigist ega riigikorrast ega ka ajastusest, teisalt on teose autor, Irmgard Keun (snd 1905, srn 1982) just see inimene, kelle sõnakasutus ja keele voolavus väärib tähelepanu. Eestikeelne tõlge ja toimetus on samuti suurepärane, tõlkijaks Lydia Riikoja, toimetajaks Eno Raud.
Ajatu mõtteviis on geniaalne ja see ei puuduta vaid loodavat, vaid looja igat mõtteavaldust. Nii kirjutas Irmgard Keun enese tutvustamiseks mõtte, mis sobib väga tänasessegi päeva: “Korralikel inimestel on vankumatu armastus rahva vastu. Minu juures kahvatub see armastus alati, kui ma trammiga sõidan. Tõenäoliselt kasutavad edukad poliitikamehed ainult autosid, et säilitada oma armastust rahva vastu tugevana ja värskena. Kõige kergem on armastada pikemat aega kedagi, kellega kokku ei puututa.”